Kinnitusdetailidel kui mehaanilise kokkupaneku põhikomponentidel on kolm põhiomadust: suur koormus{0}}kandevõime, eemaldatavus ja dünaamiline kohandatavus. Näiteks 8,8 klassi poldi tõmbetugevus on kuni 800 MPa (standard ISO 898-1), mistõttu see sobib raskete{8}}koormustega, nagu auto šassii ja ehitusteraskonstruktsioonid. Keermestatud kinnitusdetailid (nt mutrid ja poldid) võimaldavad korduvat kokkupanekut ja lahtivõtmist, hõlbustades seadmete hooldust ja uuendamist. Lõdvenemisvastased konstruktsioonid peavad vastu vibratsioonile, muutes need sobivaks kõrgsagedusliku vibratsiooniga keskkondades, näiteks kosmosetööstuses.
Materjalide ja protsesside poolest on süsinikteras kulutõhus{0}} ja moodustab üle 70% turust ning sobib üldisteks tööstuslikeks rakendusteks; roostevaba teras (nt A2-70) pakub soolapihustuskorrosioonikindlust üle 500 tunni (standard ASTM F738), mida kasutatakse keemia- ja mereseadmetes. Tehnikaplastid (nt PEEK) tagavad isolatsiooni ja kaalu vähendamise, kuid nende tõmbetugevus on vaid 10%-20% metallide omast. Pinnatöötlused nagu galvaniseerimine (5-15 μm katmine) ja Dacrometi protsess parandavad oluliselt korrosioonikindlust.
Seoses standardimisega järgivad keerme spetsifikatsioonid ISO 261 meetermõõdustiku standardit, samas kui Ameerika UNF niite kasutatakse Põhja-Ameerika turul. Äärmuslikes keskkondades säilitavad turbiinmootorites kasutatavad kõrge-temperatuuri kinnitusdetailid (nt Inconel 718 sulam) tugevuse 700 kraadi juures; meditsiinilise -kvaliteediga titaanisulamist kinnitusdetailid pakuvad nii biosobivust kui ka vastupidavust MRI häiretele.